Minult on korduvalt küsitud, kas Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutuse (ELASA) veetava kaabli lubamise eest saaks mastialuse maa omanik mingit lisaraha küsida. Lühike vastus on – ei saa ja ei ole ka põhjust.
“Ei saa” on loomulikult suhteline selles kontekstis, et teoreetiliselt võib küsida kõike. Praktikas ELASA (keda üldjuhul esindavad võrguehitajatest allhankijad) selle eest maksma nõus ei ole. Maaomanik peab ka arvestama, et vastavalt Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadusele on kohalikul omavalitsusel õigus avaliku huvi korral seada kinnistule sundvaldus. Ehk maaomaniku vastuhaku korral kaabel rajamata ei jää. Äärmuslikuma näitena mõned aastad tagasi Muhu vallas ei hakatud üldse üksikute maaomanikega läbi rääkima ja lepinguid sõlmima, vaid lahendati rajatava kaabli õigusliku aluse probleem kohe sundvalduse seadmisega. Teoreetiliselt saab ka nii, iseasi kas see on mõistlik käitumine esimese sammuna. Aga kokkuvõtteks – kaabel rajatakse seaduse mõttes korrektselt niikuinii, seega võitlemise mõistlikkus on küsitav.
Ei ole põhjust seetõttu, et tegelikult on see kaabel pikas vaates kõigile kasulik (peale EL maksumaksja, kes sellest umbes 92% kinni maksab). Kes kuidas võidab:
- Eesti ühiskond saab suurema läbilaskevõimega võrgu, millest ta väga väikese osa ise kinni maksab.
- Operaator saab madalama baaskuluga taristu.
- Maaomanik saab suurema kindluse, et operaator kunagi lepingu lõppedes seda masti kuhugi kolima ei hakka ja on pigem huvitatud maaomanikuga uue lepingu sõlmimisest. Ehk maaomaniku maatüki väärtus sellest pigem tõuseb.